Usuteaduskonna kevadkool 2018 - Iseenda tõlkimisest

Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi XV kevadkoolis (4.-5. mail Põltsamaal) arutleti, kuidas tõlkida Piiblit, Dostojevskit, soolaipa, ülevõõbatud inglinägu, põhiseadust, eimiskit, ussinuumajat, kassiallergiat ja füüsikat. Vaatasin Põltsamaa kirikla lahtisest aknast tammepuid, kuulasin juttu ning mõtlesin, keda ma ise tahaks tõlkida, kelle tõde kuulutada.

Aare Pilv räägib Dostojevskist ja Bahtinist. Ütleb, et Dostojevski on nagu sümfoonia – polüfoonilised tekstid ja erinevate mõttemaailmade kokkupuutepunktid. Polüfoonias jäävad hääled iseseisvaks ja ühinevad niisugusena kõrgema järgu ühtsuseks, teostub põhimõtteline väljumine ühe tahte piiridest.

Üllatun, sest pole Dostojevskist kunagi osanud niimoodi mõelda. Pilv selgitab, et Tolstoi on hoopis teine mees, monofooniline, räägib läbi oma tegelaste suu. Monoloogilisus on vaid pelgalt lame filosoofiline väide. Aga Dostojevski, vaata, annab igaühele võimaluse olla ise. Ei pane ennast esiplaanile. 

Hiljem tuleb püünele Ain Riistan. Võtab kaasa Piibli kirjakohad ja teema „Miks peab lapsi peksma?“ No misasja! Alustuseks tuleb meelde sõber Tõnis, kristallkivide mees, nelja lapse isa, kes ütles kunagi väga tabavalt, et muidu on ta küll rahulik mees, aga oma laste peale suudab südamepõhjani vihastada. Mul sama lugu. Piinlik. 

Aga hoolimata sellest tõstan kulmud Riistani jutu peale Piibli tekstikohtadest ja laste küljeluude murdmisest ülikõrgele. Riistan loomulikult õrritab teemaga. Aga ütleb tõsimeeli, et tal on soe tunne sellest, kuidas sada aastat tagasi üle kurgi sai. Asja eest. Kuid ma mäletan hoopis seda, kuivõrd jube oli see lapsevanemate ja kogu täiskasvanute seltskonna karjumine, õiendamine ja löömine. Mittemõistmine. Lapsi ei pea peksma. Armastama peab. Ja armastus ei võrdu peksmisega, räägitagu mida tahes.

Õhtune Priit Tenderi dokfilm „Teekond Ussinuumajani“. Esialgu on tõepoolest tunne, et keegi on algtekstiks oleva tšuktši muinasjutu folkloristile pudeli viina eest rääkinud. Ja seda kindlasti veel purjus peaga, hiljem koos naisega hütis vembu eest peenikest naeru pidamas. Täiesti sürr värk. Nii dokfilm kui animatsioon.

Olen seda filmi nüüd oma peas edasi-tagasi kerinud. Teiste vaatajatega arutanud. Raamatut käes hoidnud. Ja ikka jääb mõistatuseks. Heaks mõistatuseks, teadvuse süvakihtides kolajaks. Võimalik, et asja mõte ongi selles, et igaüks saaks just seda, mida hetkel vaja. Läbi sellesama sisekosmose. Ning usutavasti on mul asja sügavamaks mõistmiseks filter lihtsalt puudu. Kuid kesse ütleb, et see filter pole muud kui väljamõeldis?

Hommik. Puder ja moos. Päikesepaiste ja külm tuul. Mai. Aga samas ka Piibel ja Urmas Nõmmik. 

Raske on midagi üleüldse öelda. Piibli tekstide mitmekihilisus sai sügisel sakraaltekstide kursusel helesinistesse soontesse lastud, nüüd on siis tõlkimise kord. Kuidas Piiblit tõlkida ja kellele? Kas argikeeles või keeles, mida kirikutes kasutatakse? Kelle vaade on õigem, juutide või kristlaste? 

Ja lõppeks räägib Nõmmik intuitsioonist. Et kogemus ja tõlkija enda nägemus on Piibli tõlkimisel olulised. Kuigi Nõmmik seda ise otsesõnu ei ütle, siis jääb mind kõige enam saatma mõte tõlkija enda vabadusest. Ehk siis sisu, mitte sõnade tõlkimisest. Kaanonilise teksti mikihiirekõrvaline koomiks või tänavakeelne tõlge, kuidas soovite.

Vaatan koduaknast välja, toomingad õitsevad. Sulgen arvuti ja lähen õue kaevama, kartul vaja maha panna. Teekond iseendani, iseendast arusaamiseni, tõlgendamiseni on pikk, võibolla isegi pikem kui maailma kõige pikem kartulivagu.

Ongi kõik.

Maarja Ülper on religiooniuuringute 1. aasta magistrant.

9. mai 2018

Tagasi blogisse